Alatskivi loss ja lossipark

mariliis — Sat, 30 Jan 2021 10:30:00 +0000

Alatskivi lossist on mul palju rääkida. Ja mitte sellest, kes selle ehitas ja kuna ehitati, vaid lugusid minust ja lossist, lugusid meie päris inimestest ja lossist.

Minu vanavanavanaemast alates, kes oli lossis mõisa ajal virtin. Kuidas tema töö mõjutas kodutalu kombeid ja keelt.

Minu enda kõige ehedamad mälestused on pärit vene ajast ja taasiseseisvumise perioodist, kui loss seisis tühjalt ja lastena jooksime seal ringi ning mängisime kõige põnevamaid fantaasiamänge mõisaelust. Söökla järjekorras sai seista ja oodata imemaitsvat kosutust pärast TPL (sarnane malevaga) väsitavat tööpäeva heinaküünis või porgandipõllul. All keldris oli ajutiselt pood, mida külastasin koos vanaema või emaga. Selline rõske ja pime oma pikkade kottmustade koridoridega.

Teismelisena sai kinosaalis diskodel käia ja vaadata filme. Kui piletiraha taarast kokku ei saanud, ronisime sõbrannaga aknast sisse. Käisin Ässad1 vaatamas 4x järjest, sest armusin peaosatäitjasse kõrvuni ja silmini.

Täiskasvanuna viisin siis veel väikese Tarvi pööningule kohalikule teatrietendusele “Hiired pööningul” ja istusin ise pingil vaadates Vanemuine lavastust “Vihurimäe”.

Loss oli inimestele. Meie oma inimestele.

Lossilood minus on alles ja olen ääretult tänulik, et olen saanud teda endas hoida. Just tänu tema ehedusele ja läbi lugude inimestes.

Mari-Liis

Pulmafotograaf, perepildid ka portreed-Mari-Liis Moments-Pulmafotograaf, perepildid ka portreed

Alatskivi loss ja lossipark